Alustan nüüd oma uue blogi kirjutamist ja seda luues tuli mulle meelde, et oma eelmist blogi alustasin ma kunagi Jonsi akustilise looga "GoDo". Siis ma veel ei teadnud, et ma kunagi siia vulkaanide, lindude, trollide, haldjate ning mis seal salata- külmutatud kalade maale satun. Kas ma ütlen? Jah, seda võib märgiks lugeda küll.
Hetkel istun väikese maja parajalt suures toas, mis asub väljaspool Reykjavikki. Ma olen Islandil veetnud oma elust juba tervelt kolm päeva ja ühe õhtu. Selle aja jooksul on mul tekkinud juba esmamulje nii pealinnast kui ka Islandi inimestest. Jah, just nimelt Islandi inimestest ja mitte niiväga välisõpilastest, kuigi olen ise ka ju just nimelt "exchange student".
Mul on väga hea meel, et ma olen praegu siin koos kohalikega kuni ma kolin oma uude ja paiksemasse elupaika Reykjaviki kesklinna (õnneks ka kohaliku pere ühte väikesesse toakesse). G ja I on olnud väga külalislahked ja muhe seltskond. G ema võttis mind esimesel õhtul otse lennult pärast väikest sõitu Iceland Expressiga auto peale ja sõidutas mind oma koju, kus ta pakkus mulle traditsioonilist lamba suppi juurviljadega. Mis ma oskan öelda- lihtsalt suurepärane (eriti pärast väsitavat lennupäeva).
Teisel päeval läksime G ja I-ga tähistama Reykjaviki Culture Day'd. Nagu ma teada sain, siis see on nendele iga-astane suur sündmus, kus vähemalt 1/3 elanikkonnast koguneb pealinna ja naudib head muusikat, kunsti ja seltskonda. Kõik peatänavad on siis täis muusikuid ja Dj-sid. Muuseumid ja galeriid on avatud hilja õhtuni.
Sellel aastal oli peasündmuseks uue kontserthalli Harpa pidulik avamine. See on hoone, mille valmimist on oodatud juba pikemat aega. Olen õnnelik, et saabusin avamise ajaks.
Loomulikult ma armusin koheselt nendesse polügolaalsetesse akendesse, mis inspiratsiooni saanud justnimelt Islandi geoloogiast.