Lemme ja Kadri tutvustasid..See laul räägib ühest emast, kes ei soovinud oma vastsündinud last ja vanade kommete kohaselt mässis ta lapse teki sisse ja viis väljale.
Mõne kuu pärast toimus külas tantsupidu ja ema kaebas, et ta ei saa peole minna, kuna tal pole kleiti selga panna. Siis ilmutas ennast emale surnud lapse vaim ja laulis emale, et võib oma kaltsu temale anda, et ema saaks tantsima minna..
Üks kuuldud huvitav mõttekäik ja edasiarendus..
Tänapäeval tundub, et nii täiskasvanud, kui ka lapsed on reaalsusest võõrduma hakanud. Pole uudis eksole? Huvitav on see, et laste muinasjutud on enamasti ninnu-nännu vormis kirjutatud ja kõik lood lõppevad alati suudlusega, valgel hobusel, bla bla bla ever after. Seal samas ostavad vanemad neile arvutimänge, mis on täis tapmisi ja vägivalda. Minule tundub, et just selles vägivallas, jubeduses ja keelatus on ikka see vägi, mis lapsi rohkem kutsub.
Ma ei ole siin oleku ajal küll väga palju lasteraamatuid lugenud, rahvajutte kuulanud, kuid üks asi on mulle juba praegu silma hakanud: islandi rahvajutud on üdinisti ausad, müstilised, pisut ulmevaldkonda kuuluvad ja mis seal salata, ka pisut võikad. Emad jätavad oma lapsi väljadele külmuma,vanaemad ohverdavad lapselapsi lüües neid vastu mägesid loitsusõnu lausudes, vanaemad laulavad päevapoliitilistel teemadel kasutades traditsioonilist värssi ja sisse jäävad ka kõige krõbedamad sõnad. Kui see kõik "jube" on nii paeluv ja samas aus, siis miks mitte rääkida lastele pisut kõhedust tekitavaid, kuid samas õpetlikke lugusid, et neid enda juures hoida, mitte osta neile arvutimäng ja silmad kinni pigistada?
