Time where hills have nothing to say

Eelmisel nädalavahetusel käisin Esja (~900m) mäge vallutamas. See on kaunike, keda võib hommikul kooli minnes/turu pealt tulles jälgida ja kes hoiab linna elanikel silma peal. Vahel on ta kuldkollane, mõnikord katab teda lumevaip. Kõige uhkem on, kui teda katab pilvekroon, mis pöörleb ümber pea. Mina sain seekord natuke lume- ja jäävaipa maitsta. Tipus oli muidugi kerge lumetorm (eestlase mõistes).

Oli kiire, kuid selles katekoorias aeglane vallutus. Miski 4-5 tundi vist. Õnneks utsitasid mind tagant pika- ja neljajalgne sõber. Pilte ei teinud!

Tutvusin ka toreda kohaga Reykjavikis, kus kohalikud ookeani soojendavad ja seal ujumist harrastavad. Vesi no nii 10 kraadi ma pakun. Rannas on ka väike bassein, kus vahepeal ennast soojendamas saab käia. Sellel hilisõhtul, kui mina seal käisin, näidati seina peale ka filmi. Ei kurda. JA SIIS... ilmusid taevasse virmalised. Loomulikult ei näe ma neid Aurora Borealise õdesid siin esimest korda oma roheliste kleitidega tantsimas, kuid seekord olid kleitidel punased pitsid. Terve taevas oli järsku erinevaid mustreid täis. Märgisüsteem, mida ma kahjuks veel ei tunne. Aa, ookeanis ma veel ei käinud ja pilte ka ei teinud!