Tädi kiviga

Ja soovitan järgida soovitust, mis soovitab panna kaks videot/lugu korraga mängima soovitavalt 5 sekise vahega..

Teadaane

Ma pikendan nüüd Lemme teadaande kaja ulatust ning hõikan välja kõigile lugejatele, et kõik, kes soovivad Islandile tulla ja Reykjavikis ööbida, siis nüüd saab Lemme "lahke vaimu majas" etteteatamisel mõningat aega resideeruda. Lemmel on teie jaoks südalinnas hubane tuba koos suure diivani ja klaveriga (elektriline). 1 öö 2000 isk-i (oli vist), mis läheb Eesti maja kassasse.

Seega, kui minu juures ööbimisega läheb kitsaks või kui landlordiga kaubale ei saa (sest lepingus on mingi piirangu klausel), siis on olemas kohe alternatiiv ja see pakkumine kestab kauem kui 9 kuud.

Küsige rohkem infot minu uuel numbril või kirjutage ja saatke kiri tuviga.

Mõned pildid siinsete eestlaste kooskäimistest

Eestlaste lõkkeõhtu Lemme (hea haldja) maja hoovis:





Esimene tutvumine minu juures (Brennivin tervitusnapsuks):

Tervitan!

Lastelaul..

Lemme ja Kadri tutvustasid..

See laul räägib ühest emast, kes ei soovinud oma vastsündinud last ja vanade kommete kohaselt mässis ta lapse teki sisse ja viis väljale.

Mõne kuu pärast toimus külas tantsupidu ja ema kaebas, et ta ei saa peole minna, kuna tal pole kleiti selga panna. Siis ilmutas ennast emale surnud lapse vaim ja laulis emale, et võib oma kaltsu temale anda, et ema saaks tantsima minna..

Üks kuuldud huvitav mõttekäik ja edasiarendus..

Tänapäeval tundub, et nii täiskasvanud, kui ka lapsed on reaalsusest võõrduma hakanud. Pole uudis eksole? Huvitav on see, et laste muinasjutud on enamasti ninnu-nännu vormis kirjutatud ja kõik lood lõppevad alati suudlusega, valgel hobusel, bla bla bla ever after. Seal samas ostavad vanemad neile arvutimänge, mis on täis tapmisi ja vägivalda. Minule tundub, et just selles vägivallas, jubeduses ja keelatus on ikka see vägi, mis lapsi rohkem kutsub.

Ma ei ole siin oleku ajal küll väga palju lasteraamatuid lugenud, rahvajutte kuulanud, kuid üks asi on mulle juba praegu silma hakanud: islandi rahvajutud on üdinisti ausad, müstilised, pisut ulmevaldkonda kuuluvad ja mis seal salata, ka pisut võikad. Emad jätavad oma lapsi väljadele külmuma,vanaemad ohverdavad lapselapsi lüües neid vastu mägesid loitsusõnu lausudes, vanaemad laulavad päevapoliitilistel teemadel kasutades traditsioonilist värssi ja sisse jäävad ka kõige krõbedamad sõnad. Kui see kõik "jube" on nii paeluv ja samas aus, siis miks mitte rääkida lastele pisut kõhedust tekitavaid, kuid samas õpetlikke lugusid, et neid enda juures hoida, mitte osta neile arvutimäng ja silmad kinni pigistada?

Ei tea, miks need kalurid küll depressiivsed on?

Taustaks võib ju kuulata näiteks seda:

Dreamland

See on film "kivikallistajate" silme läbi olukorrast Islandil, kus looduspärandid ohverdatakse suurkorporatsioonide heaolu nimel, et ikka rohkem tarbida ja toota. Autor, Andri Snaer Magnason, keskendus oma raamatus/filmis just suurkorporatsioonile ALCOA, kes tegeleb alumiiniumi tootmisega sõjatööstuse varude täienduse heaks. Toimub energeetiline ületarbimine ebamoraalsete eesmärkide nimel "puhta energia" sildi all. Usun, et see ei ole kellegile üllatuseks ja kui on, siis on viimane aeg seda kurba fakti tõdeda.

Minujaoks oli filmis kõige vastuolulisem koht just see, kuidas Alcoa tegevuse alguses ühes väikeses külas külarahvas juubeldas ja laulis, kuna töökohti tuli ju juurde. Kurb tõsiasi on see, et helesinine illusioon peagi digimuutus reaalsuseks ja need inimesed hakkasid nägema märke looduse rütmide muutustes (linnud). Tingimused tehases olid ebainimlikud ja lubatud sissetulek loomulikult oli märksa väiksem. Filmist võib näha, et need töölised ei ole teps mitte islandlased.. Nüüd hoitakse külarahval suu kinni ja raha räägib ise oma äranägemise järgi. Autor käis ka ise ühes külas kohal ja näitas avalikult kõneall olevat filmi. Autori kirjelduse järgi alguses ei julenud külarahvas oma arvamust välja öelda tänu "suurte bosside" kohalolule, kuid lõpuks astusid inimesed oma arvamuse eest välja ja kõik tänasid autorit nii filmiõhtul, bensiinijaamas, kui ka pagariäris. Alcoa aga põhimõtteliselt ignoreerib neid isehakanud "kivikallistajaid".

Mõni sõna kirjanikust..

Andri Snaer Magnason on üks tuntumaid ja populaarsemaid kirjanikke Islandil, kes alustas oma kirjanikuteed loengutes luuletuste kirjutamisega. Tema üks kõige esimesi üllitisi oli luulekogu nimega "BONUS". Bonus on see toidupoe kett, millest ma varem kirjutanud olen. No igatahes oli see luulekogu täis iroonilisi luuletusi toiduainetest, brändidest jne.. Autor kogus sellega meeletu menu ja Bonus muidugi kasutas seda tasuta reklaamina edukalt ära. Ta sai isegi oma esimese teleintervjuu rahvuslikus televisioonis. Autor ise rääkis, et tema jaoks kõige veidram ja kurvem kogemus oli see, et intervjuu pikendamiseks öeldi järgmisena intervjuud pidanud andvale naisterahvale telemajas meigitoolis, et temaga intervjuud ikkagi ei tehta, kuna tahetakse Andri intervjuu aega pikendada. See naine oli heategevusasutusest ja tahtis jagada oma suurt muret, et kohalike hädasolevate inimeste jaoks annetust paluda. Nojah, vot ei tea, mis heategevusasutus see oli..

Üks lõik, mida vaadates mul tekib tahtmine käsi pesta.
.

Treiler:

Mõtteainet:

REM

Lugesin ühest Eesti lehest, et R.E.M on laiali läinud. Mitte, et see mind üllataks või kuidagiviisi kurvaks teeks, lihtsalt mõtlesin ühte nende lugu meenutada.

See lugu aastast 91, kui ma õigesti mäletan, on minu elu esimene lemmik lugu. Kindlasti oli mul neid lemmikuid veel, kuid just seda lugu ma nimetasin oma lemmikuks esimesena. Käisin lasteaias ja ühel päeval mäletan, et kutsusin ühe tüdruku Maarika enda juurde ja küsisin, mis on tema lemmiklugu. Ma kahjuks ei mäleta, kas tal seda oli või kas ma vastuse üldse sain, kuid see ei olnudki mulle sellel hetkel oluline. Ma mäletan lihtsalt, et tahtsin Maarikale väga öelda, et R.E.M-i "Loosing my religion" on minu lemmik. Tema reaktsiooni ma ka kahjuks ei mäleta.

Mul on hea meel, et see lugu meieni on jõudnud, aitäh!

Leidsin kassi kauni oma köögist,

kelluke kaelas.

Andsin talle osa oma söögist,

avasin ka teise akna.

Loe ennast täis kui siga!

The things that just happend

The nightlife in Reykjavik is really wild. The things are just happening and time carries you around. You meet new people and end up in completely new situations.

This friday, for example, I was standing in a queue in Barbara with Jonsi. Last year at the same time I wouldn't have imagined this. I felt peace somehow for seeing a sign. Well, it is 101!

Flea market

Ma olen flea marketit külastanud nüüd juba kahel korral. Viimane kord oli eile, kui otsustasime inglasest korrusekaaslasega ennast üllatada lasta. Seda juhtub ikka, kui selliseid kohti külastada. Siinne kirbukas asub kohe sadama lähedal. Sealt võib leida riideid, ehteid, kosmeetikat, vinüüle, raamatuid, süüa.

Minu enda lemmik on taat, kes näeb välja nagu šoti jõuluvana ja ta müüb meeste jakke ja jalanõusid. Jakid on nahast, kampsunid on villased ja jalanõud on nahast ja viksitud. Taadu ise kannab ruudulist ülikonda, mille küünarnuki kohad on nahast. Jalas on tal konjakikarva viisakad kingad, suunurgas kannab piipu ja oma valgeid vurre oskab ta kenasti rulli ajada. Leidsin tema juurest super matkasaapad, kuid nad olid ikkagi nõka suured (kuipalju ma ennast ümber ei tahtnud ka veenda) ja pealegi mul on juba matkasaapaid omajagu.

Toiduturul uudistades pidin pikali kukkuma, mida kõike sealt osta sai. Alates bananaanilehtedest, lõpetades mädandatud vaalaga. Üks hetk sattusin meeletu lihaleti ette ja hakkasin siis uudistama. Hoidsin oma käes veidralt paksu tumedat vorsti ja küsisin müüjalt, et mis see veel on. Sain teada, et hobuseliha. Kergitasin kulme ja lihapakk kukkus tagasi sinna, kust ma ta võtsin. Mees hakkas naerma. Millegipärast ei olnud mul nii naljakas. Liikusin edasi ja leidsin mingi jubeda olluse. Küsisin siis, et kas see ongi SEE? Vastuseks sain, et SEE ei ole SEE. "Kas sa ei ole veel SEDA proovinud?"- küsis ta minu käest. ja mina vastasin, et "ei". Siis otsis ta leti alt karbi, avas selle ja pakkus mulle tikuga roosakat liha. See oli mädandatud hailiha. Mõtlesin, et kas ilma tiba kangemata seda ikka nii proovida saab? Kuid siis mõtlesin, et kui hull ta ikka olla saab ja võtsin ampsu. Minu üllatus oli suur. See oli mõnusalt vintske ja soolane suutäis. Natuke ammoniagi teravust oli tunda, kuid järelmekk oli hea. See oli parem, kui siinne maitsetu kuivatatud kala. Ma kergitasin kulme, tänasin härrat ja ütlesin, et ma ei saa aru, millest kõik räägivad- see on ju väga maitsev! Härra hakkas jälle naerma ja ütles, et tal on hea meel seda kuulda." Bless, bless" ja läinud ma olingi.

Street of cats

Ma elan nüüd oma uues kodus. See asub 101 Reykjavik. Kes on selle nimelist raamatut lugenud või filmi näinud, see võib aimata, millest ma räägin. Kes ei ole, siis teadmiseks, et kood 101 tähistab kesklinna. Raamatule viidates pidasin ma silmas, et 101 piirkond on parajalt meeletu, mässuline ja meeldejääv (või ka mitte).

Mina elan Asvallagata tänaval. See on kasside tänaval, mille alguses on surnuaed. Juba surnuaed viitab sellele, et siin rajoonis on puid. Senise vaatlemise põhjal võib väita, et see tänav ja rajoon on kõige puuderohkem Reykjavikis ja julgen väita et kogu Islandis. Siinseid puid võib tõepoolest puudeks nimetada, mitte põõsasteks. Mul on siin tänaval kolm sõpra- snowy, täpi ja päikesekiisu. Neid ma kohtan iga kord, kui kooli lähen või jooksmas käin. Ka minu landlady'l on kaks kassi. Mõlemad on mustakarvalised isepäised tegelased. Üks nendest on veel täitsa tita- Rosmary.

Minu landlady ja landlord on kenad inimesed. Rahulikud kunstiinimesed, kui nii võib öelda. Mõlemad õpetavad kunsti ka koolis. Oeh, ma vihkan öelda "õpetavad kusti"! Kunst on ju nii lai mõiste. Kristveig käis vahepeal ka Tartus. Ta on juba 3 korda ekas mingite projektide raames käinud.

Ühesõnaga- võin öelda, et olen oma elukohavalikuga väga rahul. Tsentrisse on mul jalutada kuskil 15 min max.

Minu tänaval on ka väike nurgapood, kust saab osta piima, saia, suitsu ja siis veel tohutus koguses jumalteab mida kõike, mida kunagi vaja ei lähe. Olen seda paaril korral külastanud. Müüjaks on seal keskiga ületanud meesterahvas, kellel on pealagi paljas ja tal on lahked silmad."Godan daginn" kostub tema suust hüüe, kui poodi sisenen. Huvitav on veel see, et iga kord, kui ma sinna lähen, siis alati on seal keegi kohalik, kes teeb parasjagu oma aega parajaks. Jutuajamised on pikad, emotsionaalsed ja valjud. Viimati, kui ma sinna läksin siis oli seal üks vanem naisterahvas, kes elab Asvallagata 63. Ta hüppas mulle kohe ligi ja ja hakkas minu kohta infot välja pressima- no nii ajaviiteks. Esmalt tegi ta komplimendi mu nahktagi kohta. Siis küsis, et kust ma pärit olen, edasi rääkis ta meeletult pikalt oma eluloost alates sellest, kuidas ta 15 aastaselt Taanis käis. Lõpuks hakkas ta haiglast huvi tundma eesti keele grammatika vastu. Oi ta oli tüütu. Lisaks oli tal jube hambumus. Haarasin oma tomatid ja palusin müüjal tutvustada šokolaadi valikut, kuna riiulite vahelt ma midagi mõistlikku ei kohanud ja lahkumise soov oli suureks paisunud. Meesterahvas siis pakkus kohe mingeid jubedaid šokolaadi laadseid tooteid. Mina aga ei leppinud ja palusin "päris" šokolaadi. Müüjale tundus meeldivat mu palve ja otsis leti alt välja tumeda šokolaadi. Siis kaalus ta tomatid ja ütles nende hinna. Hakkasin oma kotikesest kroone lugema ja ladusin osad nendest oma peo peale välja. Müüja heitis pilgu peale ja ütles, et mulle sellest piisab, ära enam otsi ja soovis mulle head õppimist. Olin meeldivalt üllatunud. Laususin "takk fyrir, bless, bless!" ja lahkusin. Lehvitasin ka prouale Asvallagata 63-st, kergendusest. Mulle meeldib ka selle poe logo- paks kübara ja kepiga siga. Siinkohal oleks oleks paslik märkida, et kõige suurema toiduketi, Bonuse, logoks on roosa põrsas.