Ma elan nüüd oma uues kodus. See asub 101 Reykjavik. Kes on selle nimelist raamatut lugenud või filmi näinud, see võib aimata, millest ma räägin. Kes ei ole, siis teadmiseks, et kood 101 tähistab kesklinna. Raamatule viidates pidasin ma silmas, et 101 piirkond on parajalt meeletu, mässuline ja meeldejääv (või ka mitte).
Mina elan Asvallagata tänaval. See on kasside tänaval, mille alguses on surnuaed. Juba surnuaed viitab sellele, et siin rajoonis on puid. Senise vaatlemise põhjal võib väita, et see tänav ja rajoon on kõige puuderohkem Reykjavikis ja julgen väita et kogu Islandis. Siinseid puid võib tõepoolest puudeks nimetada, mitte põõsasteks. Mul on siin tänaval kolm sõpra- snowy, täpi ja päikesekiisu. Neid ma kohtan iga kord, kui kooli lähen või jooksmas käin. Ka minu landlady'l on kaks kassi. Mõlemad on mustakarvalised isepäised tegelased. Üks nendest on veel täitsa tita- Rosmary.
Minu landlady ja landlord on kenad inimesed. Rahulikud kunstiinimesed, kui nii võib öelda. Mõlemad õpetavad kunsti ka koolis. Oeh, ma vihkan öelda "õpetavad kusti"! Kunst on ju nii lai mõiste. Kristveig käis vahepeal ka Tartus. Ta on juba 3 korda ekas mingite projektide raames käinud.
Ühesõnaga- võin öelda, et olen oma elukohavalikuga väga rahul. Tsentrisse on mul jalutada kuskil 15 min max.
Minu tänaval on ka väike nurgapood, kust saab osta piima, saia, suitsu ja siis veel tohutus koguses jumalteab mida kõike, mida kunagi vaja ei lähe. Olen seda paaril korral külastanud. Müüjaks on seal keskiga ületanud meesterahvas, kellel on pealagi paljas ja tal on lahked silmad."Godan daginn" kostub tema suust hüüe, kui poodi sisenen. Huvitav on veel see, et iga kord, kui ma sinna lähen, siis alati on seal keegi kohalik, kes teeb parasjagu oma aega parajaks. Jutuajamised on pikad, emotsionaalsed ja valjud. Viimati, kui ma sinna läksin siis oli seal üks vanem naisterahvas, kes elab Asvallagata 63. Ta hüppas mulle kohe ligi ja ja hakkas minu kohta infot välja pressima- no nii ajaviiteks. Esmalt tegi ta komplimendi mu nahktagi kohta. Siis küsis, et kust ma pärit olen, edasi rääkis ta meeletult pikalt oma eluloost alates sellest, kuidas ta 15 aastaselt Taanis käis. Lõpuks hakkas ta haiglast huvi tundma eesti keele grammatika vastu. Oi ta oli tüütu. Lisaks oli tal jube hambumus. Haarasin oma tomatid ja palusin müüjal tutvustada šokolaadi valikut, kuna riiulite vahelt ma midagi mõistlikku ei kohanud ja lahkumise soov oli suureks paisunud. Meesterahvas siis pakkus kohe mingeid jubedaid šokolaadi laadseid tooteid. Mina aga ei leppinud ja palusin "päris" šokolaadi. Müüjale tundus meeldivat mu palve ja otsis leti alt välja tumeda šokolaadi. Siis kaalus ta tomatid ja ütles nende hinna. Hakkasin oma kotikesest kroone lugema ja ladusin osad nendest oma peo peale välja. Müüja heitis pilgu peale ja ütles, et mulle sellest piisab, ära enam otsi ja soovis mulle head õppimist. Olin meeldivalt üllatunud. Laususin "takk fyrir, bless, bless!" ja lahkusin. Lehvitasin ka prouale Asvallagata 63-st, kergendusest. Mulle meeldib ka selle poe logo- paks kübara ja kepiga siga. Siinkohal oleks oleks paslik märkida, et kõige suurema toiduketi, Bonuse, logoks on roosa põrsas.
No comments:
Post a Comment